Kuidas minust sai tõsine inimene

Nüüd siis tegin selle teoks, lasin oma blondid kiharad tumedaks tuunida. See otsus küpses vaikselt, kuni ühel päeval oli ta valmis. Ja siis tuli ainult oodata, millal tekib võimalus idee teostada. Esimest korda läksin selle mõttega juba juuksuri juurde ja siis seal toolis istudes lõin araks ning palusin juuksed tumeblondiks värvida.

6 nädalat käisin ringi ebamäärase juuksetooniga nii, et need kes polnud värvimisest kuulnud, ei saanud arugi, et ma ühtäkki tõmmum olin. Ehk oli nii isegi parem.

Aga millest selline otsus?

Olen olnud blond juba 8 aastat ja näinud, et blondidel tõesti on lõbusam elu. See on kaasa toonud meeste tähelepanu. Meeste, kes ei otsi tõsiseid suhteid. Mind jälle tüütab pinnapealne tähelepanu. Ma arvan, et olen piisavalt vana selleks, et lõpuks võiks inimesed mind ka tõsiselt võtta.

Normaalsed inimesed hakkaksid ennast harima, käiksid koolitustel, loeksid raamatuid ja suhtleksid intellektuaalidega. Minuga on teisiti. Kõik muutused, mis minu sees toimuvad, saavad alguse väljaspoolt ja ma olen nagu kameeleon, muutun aja jooksul ümbritsevaga sama värvi. Niisiis, samm üks - värvida juuksed. Kui sellest ei aita, siis samm kaks - ostan 0 klaasiga tumeda raamiga prillid. No ja kui sellest ka veel IQ ei tõuse, siis tuleb vist ikkagi oma vaimu toitma hakata. Loodame, et nii drastilisi meetmeid siiski vaja ei lähe. Ma kardan, et kahjud võivad olla korvamatud.

No ja juuksed on ju selline asi, mida saab alati värvida, triibutada, lõigata, sirgendada, lokitada ja mida kõike veel. Kui see tõsine olemine pole ikkagi minu jaoks, siis vaatame edasi.


* Pole üldse enekate tegija. Kui saan paremaid pilte, siis jagan. Praegu tuleb sellega leppida.

Kommentaarid