Jah, ma olen ka üks nendest, kellele see ahistamise teema juba naeruväärne tundub. Lugesin just Ekspressi lugu Prantsusmaal toimuvast ja tundsin korraga tohutut väsimust. Kaua võib, tegelikult ka.
Jah, mind on ahistatud. Pikalt, põhjalikult ja korduvalt. Nooremana rohkem, vanemaks saades olen ise teadlikult teatud isikuid ja olukordi üritanud vältida, aga lõpuni seda välistada pole siiani suutnud. Praegu olen kogu selle teema suhtes veidi rahulikum. Leidnud, et elu on lihtsam, kui igale asjale oma jäägitud tähelepanu ei pühenda. Lisaks olen avastanud, et üks väike lihtne sõna aitab palju ebameeldivusi ära hoida.
Ei, ma ei arva tingimata, et tegemist on pseudoprobleemiga, mis tuleks maha vaikida. Ma annan endale aru, et maailmas on väga palju katkise hingega inimesi, kes tahavad oma suud puhtaks rääkida ja leida mingi hingerahu. Samal ajal probleemi teadvustada ja anda oma osa parema tuleviku tagamiseks. Teisalt, kas see nii palju päevakaja vajab? Pigem mulle tundub, et iga asjaga, kui sellele liialt rambivalgust lasta, kaotab oma tõsiseltvõetavuse.
Olgem ausad, mehed lihtsalt ei oska naise kehakeelt nii osavalt lugeda, kui me tahaksime. Ja kui see mees siis kohmakalt oma lähenemiskatseid teeb, siis olenevalt objekti meeleseisundist, on tegemist justnimelt kas kohmaka külgelöömise või hirmsa ahistamisega.
Mulle tundub, et need kõige agaramad miituutajad on need, kes ei saa üldse aru, mida ahistamine endast kujutab. Ma võiks ju ka näiteks väita, et mind ahistatakse iga päev. Bussis. Kui mõni minu jaoks ebameeldiv inimene mulle liiga lähedal seisab ja taskust ühissõiduki valideerimise kaarti õngitsedes, juhuslikult minu torso väljaulatuvaid kumerusi riivab. Jah, see on minu jaoks ebameeldiv, soovimatu ja alandav. Aga ahistamine? Loomulikult, kui sama inimene, igal hommikul seda teeb, siis oleks see teine teema.
Või töö juures. Ma töötan meeskollektiivis ja meestel on oma sõnavara, huumorimeel ja harjumused. Kui ma tahaks, saaksin ma iga nädal paar ahistamissüüdistust välja pigistada.
"Mõtle, ütles, et ma näen kleidis parem välja kui teksades! Ahistaja!"
"Firmapeol asetas oma käe minu toolileenile! Ahistaja!"
"Tegi minu kuuldes šovinistliku nalja ja palus seejärel kohvi keeta! Ahistaja!" I could go on.
Aga, kui iga vähegi seksuaalse alatooniga kontakt kahe inimese vahel on kohe ahistamine, siis kuidas teie meelest mehed üldse naistele läheneda võivad?* Mille järgi aru saada, et objekt soovib ühendust luua? Kas peaks ära märkima yes-go ja no-go alad, kus võib ennast vabalt tunda, ilma ahistussüüdistuseta pea kohal hõljumas? Või peaks hakkama rinnamärke jagama, millel on tähised soolise, ealise, rassilise ja varalise eelistuse kohta? Noh, et kui näed, et oled liiga vana ja vaene, siis pole mõtet ahistama hakata. Kas ei läheks see vastuollu põhiseadusega? Või nagu minu üks hea tuttav sõnastas: kui temake leiab, et minu lähenemiskatsed teda ahistavad, kas ei saa ma teda diskrimineerimise eest kohtusse kaevata?
*Mul oli selleteemaline vestlus oma esmasündinuga. Mina ütlesin, et naisena ootan mehe initsiatiivi. Tema vastu, et aga see on ju hirmus. Mina väitsin, et kui mees julgeb esimese sammu teha, siis ta saab juba ainuüksi selle eest plusspunkti. Kogu selles ahistamisjutu valguses, ei julge ükski normaalne mees naisele läheneda. Ja nagu Aili kirjutas, siis peaks ma oma poisse ka nii õpetama, et nad mitte kunagi, mitte ühelegi naisele pikalt silma ei vaataks, füüsilisest kontaktist rääkimata. Andke andeks, aga ma hakkan aru saama küll, miks mehed väidavad, et naised ise ka ei tea mida nad tahavad ja saavad siis kohutavalt pahaseks, kui mehed nende mõtteid ei loe.
Ei, ma ei arva tingimata, et tegemist on pseudoprobleemiga, mis tuleks maha vaikida. Ma annan endale aru, et maailmas on väga palju katkise hingega inimesi, kes tahavad oma suud puhtaks rääkida ja leida mingi hingerahu. Samal ajal probleemi teadvustada ja anda oma osa parema tuleviku tagamiseks. Teisalt, kas see nii palju päevakaja vajab? Pigem mulle tundub, et iga asjaga, kui sellele liialt rambivalgust lasta, kaotab oma tõsiseltvõetavuse.
Olgem ausad, mehed lihtsalt ei oska naise kehakeelt nii osavalt lugeda, kui me tahaksime. Ja kui see mees siis kohmakalt oma lähenemiskatseid teeb, siis olenevalt objekti meeleseisundist, on tegemist justnimelt kas kohmaka külgelöömise või hirmsa ahistamisega.
Või töö juures. Ma töötan meeskollektiivis ja meestel on oma sõnavara, huumorimeel ja harjumused. Kui ma tahaks, saaksin ma iga nädal paar ahistamissüüdistust välja pigistada.
"Mõtle, ütles, et ma näen kleidis parem välja kui teksades! Ahistaja!"
"Firmapeol asetas oma käe minu toolileenile! Ahistaja!"
"Tegi minu kuuldes šovinistliku nalja ja palus seejärel kohvi keeta! Ahistaja!" I could go on.
Aga, kui iga vähegi seksuaalse alatooniga kontakt kahe inimese vahel on kohe ahistamine, siis kuidas teie meelest mehed üldse naistele läheneda võivad?* Mille järgi aru saada, et objekt soovib ühendust luua? Kas peaks ära märkima yes-go ja no-go alad, kus võib ennast vabalt tunda, ilma ahistussüüdistuseta pea kohal hõljumas? Või peaks hakkama rinnamärke jagama, millel on tähised soolise, ealise, rassilise ja varalise eelistuse kohta? Noh, et kui näed, et oled liiga vana ja vaene, siis pole mõtet ahistama hakata. Kas ei läheks see vastuollu põhiseadusega? Või nagu minu üks hea tuttav sõnastas: kui temake leiab, et minu lähenemiskatsed teda ahistavad, kas ei saa ma teda diskrimineerimise eest kohtusse kaevata?
*Mul oli selleteemaline vestlus oma esmasündinuga. Mina ütlesin, et naisena ootan mehe initsiatiivi. Tema vastu, et aga see on ju hirmus. Mina väitsin, et kui mees julgeb esimese sammu teha, siis ta saab juba ainuüksi selle eest plusspunkti. Kogu selles ahistamisjutu valguses, ei julge ükski normaalne mees naisele läheneda. Ja nagu Aili kirjutas, siis peaks ma oma poisse ka nii õpetama, et nad mitte kunagi, mitte ühelegi naisele pikalt silma ei vaataks, füüsilisest kontaktist rääkimata. Andke andeks, aga ma hakkan aru saama küll, miks mehed väidavad, et naised ise ka ei tea mida nad tahavad ja saavad siis kohutavalt pahaseks, kui mehed nende mõtteid ei loe.
Kommentaarid
Postita kommentaar