Korralikud tüdrukud nii ei tee...

Seda, mida korralikud tüdrukud teevad või ei tee olen ma juba varajasest neiupõlvest kuulma pidanud. Mõnikord öeldi seda mulle otse, teinekord pidin ise sellele järeldusele jõudma, kui mind etteheitva pilguga vaadati.

Hiljem, kui ma juba abielunaine ja ema olin, siis enam etteheitvalt ei vaadatud. Siis vaadati hukkamõistvalt. Et kuidas võib üks ema nii labane olla. Jah, ma ei saa väita, et kõik otsused ja valikud, mida ma viimase 16 aasta (ja ennegi) jooksul teinud olen, tingimata vastavad Neitsi Maarja kuvandile. Ja ma pole selle üle uhke. Oleksin palju rohkem uhke enda üle, kui ma tõesti päriselt suudaksingi olla selline korralik. Särginööbid alati kurguni kinni nööbitud, kandes ruudulist maavillast pahkluudeni ulatuvat seelikut. Kõneleksin malbe häälega ja naeraksin ainult tasakesi pihku, et keegi ei oskaks kahtlustada, kui joviaalne ma olla oskan. Noh, umbes nagu Marge Simpson.

Korralikud tüdrukud kapi peal ei istu. Märkas Tatjana.
Mina olen pigem nagu Kassnaine, kes kõnnib kusagil heamaitse piiril. Mitte, et ma oleksin teadmatuses sellest, kuidas ma peaksin käituma, vaid nimelt veidi provotseerivalt ja ulakalt. Nagu ilus tüdruk, kes teab, et talle määratakse kergem karistus, sest ta oskab võluv olla. Teate küll neid. Filmides tavaliselt kuni 20aastased mängivad selliseid. Aga mina? Mina olen juba palju vanem ja ikka veel kujutan endale ette, et pääsen ripsmete plaksutmisega ja veetlevalt naeratades. Kujutan ette, sest see toimib. Veider küll, aga jah.

Lükkasin neid oma kombekuse piire hiljuti veelgi kaugemale. Käisin buduaaripildistamisel. Alguses olin kohmetu, nagu ikka. Aga mida kauem pildistamine kestis, seda vabamaks muutusin. Ennetavalt teie fantaasialendu pidurdades, mainin ära, et päris Eeva ülikonda ma siiski selga ei tõmmanud. Arvan, et paljud on ka rannas bikiinides paljastavamad, kui mina tol laupäeva pärastlõunal.

Korralikud tüdrukud meigiga ei maga. Täheldas Eveli.
Pildistajad olid mulle mõlemad tuttavad. Kunagi käisime igal hommikul koos ühes kontoris kohvi joomas. Tatjana oli mind varemgi korduvalt pildistanud, aga Eveli kaamera fookusesse sattusin esimest korda. Seda oli ka juhendamisest märgata. Tatjana kamandas (loe: suunas hellalt) ikka palju rohkem. Küll nad sättisid mind, väänasid mu jalgu ja käsi. Panid proovile mu joogapoosid ja tasakaalu. Sättisid mu juukseid ja sukasatse. Ehk siis väga äge.

Ma olen muide varemgi poolpaljalt kaamera ees edvistanud. Oma abikaasale nimelt. Võrreldes neid pilte, naisfotograafi poolt tehtuna on erinevus ääretu. Kui mees pildistas mu ihu ja tulemus oli pehmelt öeldes pornograafiline, siis praegustelt piltidelt vaatab vastu hillitsetud romantiline sensuaalsus, pigem meeleolu ja atmosfäär. Rõhk ei ole kehal, vaid pilgul, naeratusel. Jah, võib-olla Facebooki neid pilte tõesti üles ei laeks, aga oma magamistoa seinale, why not.

Ma absoluutselt soovitan seda kogemust igale naisele. Selles ei olnud midagi sündsusetut ega riivatut. Kordagi ei tundud ma, et mind oleks sunnitud või meelitatud tegema midagi, mida ma ise poleks soovinud. Iga naine ongi erinev. Mõni oleks ehk viimsegi stringi jalast lükanud, mina nii julge ei ole. Ma soovitan seda kogemust sellepärast, et iga naine peab õppima armastama oma keha. Meile söödetakse hommikust õhtuni juba rinnapiimaga sisse teadmist, et me pole piisavad. Me näeme pilte täiuslike kehadega naistest ja unustame täiesti, et need naised on kõik virtuaalse pintsliga üle käidud. Me tunneme ennast halvasti, sest meie kehad ei ole täiuslikud.

Korralikud tüdrukud peegli ees ei eputa. Piilus Tatjana.
Minu keha ei ole täiuslik. See pole seda kunagi olnud. Mu kehal on jäljed neljast rasedusest, neljast imetamisest, gravitatsioon on minust halastamatult üle käinud, mul on armid ja traumad. Isegi mõned hingehaavad on leidnud tee minu käsivartele ja reitele. Mina näen peeglist Piccassot. Aga ma tahaks näha Michelangelot. Ma olen veendunud selles, et ma pole sugugi ainuke naine, kes nii tunneb. Nagu te kõik teate, siis pole sellel vähimatki seost tegelikkusega ja sellega, kuidas teised meid näevad.

Buduaaripildistamise kogemus tõestas mulle, et vaatamata kõigile oma reaalsetele ja väljamõeldud vigadele, olen ma ikkagi kaunis, kogu oma inetuses. Seda polnudki üldse vaja tõestada kellelegi teisele, vaid iseendale.

*Pildistasid Tatjana Siipan ja Eveli Johanson.

Kommentaarid